Insuliiniresistentsust (vähenenud insuliinitundlikkus) täheldatakse 50–70% PCOS-iga naistest sõltumata nende kehakaalust.
Insuliiniresistentsus vähendab rakkude võimet töödelda glükoosi normaalselt, mis põhjustab glükoosi kogunemise veres (hüperglükeemia). Sel juhul hakkab organism tootma rohkem insuliini, mis põhjustab insuliinisisalduse suurenemise (hüperinsulineemia).
Insuliin on hormoon, millel on mitu erinevat ülesannet, mõjutades süsivesikute, rasvade ja valkude ainevahetust.
Kõhunäärme toodetud insuliini reguleerib peamiselt vere glükoosisisaldus.
Kui veres on suur glükoosisisaldus, suureneb insuliini sekretsioon, glükoosisisalduse vähenemisel kahaneb ka insuliini tootmine.
Insuliin täidab oma ülesandeid, seondudes rakumembraani konkreetse retseptoriga. Seega kontrollib insuliin kaudselt rakusisest ainevahetusmehhanismi rakku tungimise vajaduseta.
Rakusisese signaaliülekande ja insuliiniretseptorite toimimise tähtis osa on Miofolici toimeaine müoinositool.
Insuliiniresistentsust iseloomustab insuliini mõju vähenemine näiteks lihas- ja rasvkoes.
Kuigi insuliiniresistentsus ei ole üks kolmest PCOS-i diagnostilisest kriteeriumist, võib vere glükoosi-, paastuvere insuliini- ja suguhormooni siduva globuliinisisalduse (SHBG) määramine aidata tuvastada insuliinitundlikkuse muutusi
Insuliin vähendab SHBG sünteesi. SHBG (suguhormooni siduv globuliin) peamine ülesanne on vähendada suguhormoonide, sh testosterooni liigset sisaldust, mistõttu võib SHBG puudumine tingida veres ringleva testosteroonisisalduse suurenemise.
Kuigi PCOS-i põhjus pole täpselt teada, on hüperinsulineemial tavaliselt selle arengus tähtis osa.
Miofolic võtmine aitab taastada insuliinitundlikkust ja tagab organismis normaalsed ainevahetusprotsessid, aidates seeläbi hoida kehakaalu kontrolli all.
